Tavaliselt jagan oma tööprotsessi, aga seekord kirjeldan ühe paruka valmimise teekonda.

Rohkem kui aasta tagasi helistas mulle Heleri ema, et Heleril on soov oma loovtöös tutvustada alopeetsiat ja ka parukate valmistamist. Me mõlemad süttisime sellest ideest. Unistasime suurelt, isegi sellest, et Eestisse võiks lõpuks tekkida Alopeetsia Ühing.

Nagu elu ikka, teeb ta oma käike. Ajad läksid kiireks ja hoog rauges.

Heleri alopeetsia hakkas ka sel ajal paremaks minema ja juuksed kasvasid uuesti tagasi. Tekkis uus võimalus, proovida teistsugust lähenemist, juuksepikendusi, mis koormaksid olemasolevaid juukseid minimaalselt. Kahjuks tekkis mõne aja pärast uuesti alopeetsia ägenemine. Ja nagu alopeetsia puhul sageli, on peaaegu võimatu öelda, mis täpselt selle vallandas. Stress, tervis, pikendused, midagi kolmandat… Enamasti on see segu paljudest nähtamatutest asjadest ja põhjustest.

Raske on kirjeldada tunnet, mis valdas mind, kui valmis parukat Helerile pähe proovisin.

Mul on südamest hea meel, et saan talle sellel teekonnal toeks olla.

Alopeetsia Ühingu loomise mõte ei ole kadunud. Pigem ootab õiget aega ja õigeid inimesi.

Kui sinagi tunned, et tahaksid sellel teemal kaasa rääkida, jagada oma kogemusi või mingil viisil panustada, siis anna märku.

Ehk saame koos midagi vajalikku käima lükata.